Pole nüüd küll tükk aega bloginud.
Räägin siis kuidas Kaisa sünnipäev möödus. Tegelikult tundus, et tegu on kellegi täiskasvanu peoga, sest suuri inimesi oli rohkem kui väikseid. A noh, kui elaksin alevis saaks kindlasti rohkem lapsi ka kutsuda. Sellest hoolimata oli Kaisal lõbus- kingitusi sai ju palju. Eriti uhke on ta uue kööginurga üle. Käib ja "peseb" koguaeg midagi ja keedab emmele putru või muna. Ja suur telk on ka väga vahva- saab peitu minna või siis katuseaknast välja piiluda. Kaisale jättis see päev küll vist unustamatu mulje- ikka veel räägib mulle, et Kaisa sünnipäev! Ja sama visalt väidab ta, et on aastane mitte kaheaastane. Pean veel seletamisega vaeva nägema . :P
Eile käisime sõbranna Karmeni sünnal, kes sai ka kaheaastaseks. Oli ikka mõllu täis õhtupoolik. Neli samavana plikat ja üks poiss. Vahepeal tuli ikka ka tülisid ette, eriti kui keegi tahtis just sellist asja mis teisel käes. Ja samas mängisid nad kõik nii ilusasti koos. Vahva oli neid vaadata. Sain õppetunni ka, et kunagi ei tohi külapeale kodust kaasa võtta lemmikmänguasja- siis on konflikt kerge tekkima. Meil oli Lotte kaasas ja see meeldis kõigile aga näed Kaisa mitte kohe ei raatsinud seda jagada. :P
Esmaspäeval käisime arsti juures mõõtmas-kaalumas. Kaisa on uskumatult pikaks veninud- 87.5 cm ja kaalus 11.6 kilo. Arst arvas, et võib isegi 175 senti pikk neiu kasvada. Kartsin hirmsasti vereproovi võtmist, et siis raudselt pistab Kaisa karjuma ja üritab jalga lasta. A hirm oli täiesti asjata- arstiõde võtab siis ühest sõrmest verd ja kui võetud, ütleb Kaisa seepeale- teine ka ja sirutab teise käe pikalt ette. Nalja kui palju. Süst muidugi nututa ei möödunud.
Ja juba nädal aega tagasi otsustas Kaisa ise suureks hakata ja ei luba enam mähkut alla panna. Küsib ilusasti potile ja öösel ei ole ka kordagi alla teinud. Kui tulebki häda keset ööd peale, kutsub emmet appi. Nii vahva!
Eelmisel nädalal tuli meile üks tõsine jonn külla. Ma ehmusin ikka täiega ära. Kaisa pole enne veel pool tundi järjest röökinud. Oma mõte oli peas ja siis ei lasnud mul suppi süüa ega midagi muud teha- tahtis ainult arvutisse minna, et sealt lastekas. ee- d vaadata. No ja siis oli vaja ju koju ka vanaema juurest veel minna. Ja muudkui jonnib ja jonnib. Ja terve kojusõitmise aeg oli ta nii vaikne, nii vaikne. Tige ja solvunud vist. Kui on ikka mingi mõte peas, ega siis ole kerge teda millestki muust huvituma panna.
Üldse on kuidagi väga raske temaga kuhugi minema hakata. Ütlen, et läheme õue, tema vastu, et ei lähe! Siis pean mina oma ajurakke ragistama ja mingi huvitava põhjuse või koha välja mõtlema. Ja valetada ju ei tohi. Õnneks Sven-Artuti juurde on ta veel nõus minema. Ja samamoodi pidi Kati Svennule ütlema, et Kaisa tuleb ka sinna. Siis saab liikuma. Eile naersingi siis Katile, et loodetavasti lapsed riidu ei lähe, muidu ei saagi varsti kuhugile minna. :P Nali naljaks!
siin siis sünnipäevalaps poseerimas( õnneks on selgeks saanud, et kui emme tahab pilti teha, siis tuleb kaamera ette jääda, mitte emme juurde joosta:P )
ja siin pildil siis koos kahe sünnipäevakülalisega
ja kui suured tüdrukud oli läinud julges ka Kuldar- poiss mängima hakata :P
Nii vinge postitus! Pikkust on Kaisa küll palju visanud, meil Lisann samapikk :) aga endiselt tunduvalt kaalukam...hakkame varsti trenni tegema, suveks saledaks :P Mässumajanduses me ka nii tublid pole, öösel ikka mässuga :( mis kaisa jalanumber on? Mulle tundub Lisanni 23 täitsa hiiglaslik... Jonn on kah meil sage külaline ja miskid pliidid-nukud-karud ega teised mänguasjad ei huvita. Saaks puu otsa ronida või poistega ringi joosta, sellest üks pätiplika kasvab. Üks naiselik iseloomujoon Lisannil on, talle meeldivad tohutult riided ja jalanõud... neid võiks ta päev otsa proovida. Nuvot siis, kirjutage ikka. Suvel jälle kindlasti kohtume!
ReplyDelete