Eilsest siis käib Kaisa lasteaias.Õnneks on mul puhkus- hea harjutamas käia. Eile olin temaga koos, täna on omapäi. Eks paistab, mis nägu mind poole ühest vastu võtab. Kuigi Kaisat tundes, ei taha ta sealt raudselt ära tulla. Aga hinges ikka mul närib, et äkki ta siiski igatseb mu järele. Loodetavasti läheb see tunne ajapikku üle ja talle ikka väga meeldib seal. Järgmisel nädalal hakkab võibolla juba pikki päevi ka käima. Eks paistab, mida kasvatajad arvavad.
Eile tulime enne lõunasööki ära ja läksime Thea juurde rahvamajja esimese lasteaiapäeva puhul sööma.
Kaisa teeb vahel ikka nalja ka. Käisid vanaemaga Pärnus ujumas. Oli siis rõngas ümber, kulm kortsus ujunud ja paari inimest müksanud. Meelis siis küsis, et miks sul kulm kortsus on? Kaisa seepeale, et on tige kala! Ja mingi aeg hiljem hõljus õndsa näoga vees ringi, küsiti, et kes sa siis nüüd oled? Part (arvatavasti mõtleb seda kollast vannipiilut).
Aga samas paneb Kaisa ikka mu närvid tõsiselt proovile sellega, et lihtsalt ei kuula mu sõna. Ma ei saa aru, mida ma valesti olen teinud.Teisipäeval oleks ta peaaegu auto alla jäänud kuna tahtis Rangu poe eest keskele bussiootepaviljoni vaatama minna. Pani aga padavai otse üle tee. Oleks ma kohe järgi jooksnud oleksin auto alla jäänud. A noh lasteaias ja mõned teisedki ütlesid, et küll see liigne isepäisus lasteaias ära nullitakse.
Ok. Jututuur läks selleks korraks üle.
Üks pilt kratist tellitud naeratusega kah:
